Oluline on teadvustada vastutust. Keegi meist ei ole sellest vaba.

Me kõik mõjutame oma valikutega maailma, milles me koos teiste inimestega elame. Mõni otsus puudutab ainult paari inimest, teine võib seaduse, ettevõtte või suure süsteemi kaudu mõjutada tuhandeid.

Oma rollist sõltuvalt võib inimene luua uusi reegleid, võtta vastu seadusi, koostada ametijuhendeid või kujundada süsteeme, mille järgi teised peavad elama või töötama. Võimalus midagi teha ei tähenda siiski, et kõike võimalikku tuleks alati ka teha. Õigus midagi teha ei võta ära vastutust selle eest, kuidas meie valikud teisi mõjutavad.

Mida rohkem meie otsused teisi puudutavad, seda olulisemaks muutub küsimus: mida me nende otsustega tegelikult loome?

Kõik, mis on lubatud, ei ole alati vajalik

Ühiskond vajab reegleid, piire ja kokkuleppeid. Ilma nendeta oleks keeruline koos elada, töötada ning üksteise õiguste ja turvalisusega arvestada.

Probleem tekib siis, kui reegel muutub olulisemaks kui inimene, kelle jaoks see loodi. Seadus võib anda õiguse kontrollida, ametikoht võimaluse esitada nõudmisi ning mõni roll suurema võimaluse mõjutada teiste inimeste elu. Küsimus ei ole aga ainult selles, mida meil on lubatud teha, vaid ka selles, kuidas ja miks me seda võimalust kasutame.

Mõnikord võib kõige vastutustundlikum otsus olla jätta mõni õigus kasutamata, sest selle kasutamine ei loo midagi paremat. Liigne kontroll võib anda hetkeks turvatunde, kuid pikemas vaates vähendada usaldust ja inimese enda vastutustunnet.

Kui iga samm on ette määratud ja iga otsust kontrollitakse, võib inimene hakata tegutsema mitte sellepärast, et ta mõistab, miks midagi on vaja teha, vaid lihtsalt selleks, et vältida eksimist või karistust.

Vastutus tähendab põhjuse ja tagajärje mõistmist

Vastutus ei tähenda minu jaoks ainult oma teo tunnistamist pärast seda, kui tagajärg on juba käes. Sügavam vastutus tähendab oskust märgata põhjuse ja tagajärje seost juba enne otsuse tegemist, kui see on võimalik.

Meie sõnad, teod ja ka tegematajätmised võivad mõjutada teisi rohkem, kui me ise hetkel tajume, ning sageli ei näe me kohe, kuhu see mõju lõpuks ulatub.

Üks ütlemata jäänud hea sõna võib tunduda tähtsusetu, kuid vahel oleks just seda vajanud inimene, kes elas läbi midagi keerulist ja kellele väike toetus oleks aidanud edasi liikuda. Samamoodi võib terav või alandav lause jääda teise inimese sisse palju kauemaks, kui selle ütleja oskas arvata.

Me ei tea alati, mida teine inimene endaga juba kaasas kannab. Seetõttu ei saa ka oma mõju hinnata ainult selle järgi, kui suure või väikese teona miski meile endale tundub.

Ka vaikimisel on mõju

Tegematajätmist on lihtne pidada neutraalseks: kui mina midagi ei teinud, siis justkui ei vastuta ka mina. Elu ei ole alati nii lihtne.

Kui näeme, et kedagi alandatakse, survestatakse, kiusatakse või teadlikult kahjustatakse ning otsustame vaikida, võib meie vaikus anda sellele käitumisele ruumi jätkuda.

Üks inimene vaikib, teine harjub ning kolmas hakkab arvama, et selline käitumine ongi normaalne. Nii kujuneb tasapisi keskkond, milles me ise ühel päeval elame.

See ei tähenda, et igaüks peaks sekkuma igasse maailma probleemi või võtma enda kanda vastutuse kõige eest. Olukorras, kus meie valikul on päriselt mõju, tasub aga endalt küsida: mida minu tegevus või vaikiv pealtvaatamine praegu loob?

Me loome üksteise elukvaliteeti

Sageli räägitakse sellest, kuidas inimene loob ise oma elu. Selles on palju tõtt, kuid see on ainult osa tervikust, sest me ei ela teistest inimestest eraldatud maailmas.

Juhi otsused mõjutavad töötajat, töötaja võib tööpäeva pinge koju kaasa võtta, lapsevanema pinge võib kanduda lapsele ning ühe põlvkonna harjumused järgmisele. Seadusandja otsus võib mõjutada korraga väga paljusid, kuid ka täiesti tavaline inimene kujundab ümbritsevat oma sõnade, suhtumise ja väikeste valikutega.

Igaüks meist loob natuke seda elukvaliteeti, milles lõpuks peame kõik koos elama.

Kui muudame ükskõiksuse, liigse kontrolli või alandamise tavaliseks, võib sama keskkond ühel päeval puudutada meid või meie lähedasi. Sama kehtib hoolivuse, austuse ja vastutustunde kohta.

Selles mõttes võib elu toimida nagu bumerang – mitte tingimata müstilise karistuse või tasuna, vaid väga praktilise põhjuse ja tagajärje kaudu.

Tööelu on osa samast vastutusest

Sama vastutus ei kao kuhugi ka tööelus. Vastupidi, töökohal muutub inimese mõju sageli eriti nähtavaks, sest seal on selged rollid, otsustusõigus, kokkulepped ja võimalus mõjutada teiste inimeste igapäevaelu.

Töölepingu, ametijuhendi või sisekorraeeskirjaga võib määrata palju, kuid inimese enesetunnet ei saa tööpäeva lõpus lihtsalt välja lülitada.

Väsimus, pinge, alanduse tunne või pidev hirm eksida ei jää tööpäeva lõppedes töökohta. Need võivad mõjutada inimese käitumist liikluses, paarisuhtes, lastega suheldes või ka järgmisel tööpäeval.

Seetõttu ei ole töökeskkonna kvaliteet ainult tööandja ja töötaja vaheline küsimus. Töökoha mõju võib ulatuda palju kaugemale, kui ettevõtte tulemuste tabelist välja paistab.

Ülekoormatud ja väga väsinud inimene võib olla liikluses tähelepanematum, lähedaste suhtes kannatamatum või jääda ilma jõust, mida tal oleks vaja enda ja oma pere jaoks. See, mida töökohal nähakse ainult töökorralduse küsimusena, võib mõjutada inimese elu ka väljaspool tööd.

Inimene ei ole vahend tulemuse saavutamiseks

Organisatsioon vajab inimeste tööpanust ja see on töösuhte loomulik osa. Tööpanus ning inimene ise ei ole aga üks ja sama asi.

Inimene ei ole kaup.

Tal on oma elu, tervis, väärtused, piirid, suhted, unistused ja vajadused. Tema elu, vajadused ja piirid ei kao ainult sellepärast, et ta läheb tööle, kooli, ametiasutusse või mõnda teise süsteemi.

Inimlikkus ei välista nõudlikkust. Selged piirid, kokkulepped ja vastutus võivad anda turvatunde ning aidata kõigil oma rolli paremini mõista.

Oluline on see, kuidas neid rakendatakse. Eksimusele võib reageerida viisil, mis aitab inimesel õppida, või viisil, mis teda alandab. Nõudlikkus võib aidata inimesel oma tööd paremini teha või muutuda surveks, mille tõttu peab ta pidevalt rohkem pingutama, kui talle tegelikult jõukohane on.

Ja see vastutus ei kuulu ainult juhile. Oma mõju on ka töötajal, kolleegil, ametnikul, kliendil ja kõigil teistel, kes oma käitumisega ühist keskkonda kujundavad.

Kõike ei saa rahaga parandada

Raha on oluline ning õiglane tasu mõjutab inimese elukvaliteeti väga otseselt, kuid raha ei lahenda kõike.

Ettevõttel ei pruugi olla võimalik palka tõsta või uusi hüvesid pakkuda, ometi saab muuta seda, kuidas inimesega räägitakse, kas teda kuulatakse, kui õiglaselt jaguneb vastutus ning kas töökoormus võimaldab taastuda.

Ka see, kas probleemi korral hakatakse otsima süüdlast või lahendust, mõjutab otseselt inimese igapäevast töökogemust.

Kuulamine, lugupidav suhtlemine, aus tagasiside ja teise inimese väärikuse hoidmine ei nõua alati suuremat eelarvet. Need mõjutavad aga inimese enesetunnet, motivatsiooni ja seda, kas ta tahab sellesse keskkonda oma panust anda.

Parem keskkond ei pea alati algama suuremast rahast. Vahel algab see inimesest, kes otsustab oma mõju teadlikumalt kasutada.

Inimlikkus ei tähenda nõrkust

Empaatia ei tähenda kõige lubamist ega seda, et raskeid otsuseid peaks vältima. Vahel tuleb öelda ei, kehtestada piir, lõpetada koostöö või nõuda teiselt inimeselt vastutust.

Inimlikkus avaldub selles, kuidas seda tehakse: kas teise väärikus jääb alles, kas teda kuulatakse, kas räägitakse ausalt ning kas püütakse enne näha tervikut või kasutatakse lihtsalt võimalust olla tugevamal positsioonil.

Elu ei jagune alati lihtsalt õigeks ja valeks. Mõni olukord vajab lisaks teadmistele tunnetust, kogemust ning valmisolekut vaadata sama küsimust mitmest küljest.

Seadus võib anda ühe vastuse, ametijuhend teise, kuid inimese enda südametunnistus võib suunata vaatama olukorda veel kolmandast küljest. Siis muutub oluliseks oskus näha mitte ainult tänast tulemust, vaid ka seda, mida meie valik loob homme.

Millist maailma me loome?

Maailm, kus on rohkem empaatiat, vastutust ja inimlikkust, on meile kõigile parem.

See ei tähenda täiuslikke inimesi, vaid inimesi, kes oskavad kasutada oma tugevusi, luua endale head elu, arvestada teistega ja jääda iseendaks ka keerulisemates oludes.

Vastutustunnet ei kasvata lõputu kontroll. Inimene vajab piire ja kokkuleppeid, kuid ka usaldust, võimalust mõelda, eksida, õppida ja mõista oma mõju.

Meie ümber olevat maailma ei loo ainult poliitikud, juhid või suurettevõtted. Me kõik loome seda oma sõnade, vaikimise, otsuste ja hoolivusega – sellega, mida aktsepteerime, ning sellega, millele otsustame piiri tõmmata.

Kõiki oma tegude tagajärgi pole võimalik ette näha, kuid see ei vabasta meid vastutusest.

Vastutus algab hetkest, mil meie valik hakkab mõjutama teisi. See tähendab mõistmist, et igaüks meist kujundab iga päev natuke seda keskkonda, milles me kõik koos elame.