Kui sa teed midagi südamest, ausalt ja otse, ilma keerutamata, siis sellel on tõeline tähendus. Sellised hetked annavad elule mõtte. Sügavama tähenduse.

Oluline pole niivõrd hetkede kogumine, et neid kunagi vanana meenutada, vaid pigem kohalolek, mis võimaldab tunda elu ehedust kõikjal.

Elu lihtsalt on. Eluga ei pea pidevalt võitlema. Elu ei saa kontrollida. Elu leiab alati tee.

Niisamuti on ka armastusega. Sealt, kus oli armastus, pole ta iialgi lahkunud. Armastuse puudutus ei unune. See jääb. Armastades lood armastust. Armastusega loodu juures on oluline ka see, kuidas see teist inimest puudutab. 

Kõike, mis on puhas, peab hoidma. Hoides ehedat ja puhast armastust iseenda südames, levib see sinust väljapoole. See justkui nakkab. Inimesed ei oska seda alati seletada, kuid armastust võivad nad tunda — ka vaistlikult, alateadlikult.

Armastus annab meile selle, millest sisimas puudust tunneme. Armastus on loomine. Iseenda taastundmine. Äratundmine, et sinust saabki alguse armastus.