Oluline on teadvustada vastutust. Sellest pole vaba keegi.

Me kõik mõjutame oma valikutega maailma, milles me koos teiste inimestega elame. Mõni otsus puudutab ainult paari inimest, teine võib seaduse, ettevõtte või suure süsteemi kaudu mõjutada tuhandeid.

Inimene võib luua uusi reegleid, võtta vastu seadusi, koostada ametijuhendeid ning kujundada süsteeme, mille järgi teised peavad elama või töötama. Võimalus midagi teha ei tähenda siiski, et kõike võimalikku tuleks alati ka teha, sest õigus ei kaota vastutust selle eest, millise mõju meie valikud loovad.

Mida rohkem meie otsused teisi puudutavad, seda olulisemaks muutub küsimus: mida me nende otsustega tegelikult loome?

Kõik, mis on lubatud, ei ole alati vajalik

Ühiskond vajab reegleid, piire ja kokkuleppeid. Ilma nendeta oleks keeruline koos elada, töötada ning üksteise õiguste ja turvalisusega arvestada.

Probleem tekib siis, kui reegel muutub olulisemaks kui inimene, kelle jaoks see loodi. Seadus võib anda õiguse kontrollida, ametikoht võimaluse nõuda ning mõni roll suurema mõju teise inimese elule, kuid küsimus ei ole ainult selles, mida meil on lubatud teha, vaid ka selles, kuidas ja miks me seda võimalust kasutame.

Mõnikord võib kõige vastutustundlikum otsus olla jätta mõni õigus kasutamata, sest selle kasutamine ei loo midagi paremat. Liigne kontroll võib anda hetkeks turvatunde, kuid pikemas vaates vähendada usaldust ja inimese enda vastutustunnet.

Kui iga samm on ette määratud ning iga otsust kontrollitakse, võib inimene hakata tegutsema mitte sellepärast, et mõistab oma rolli, vaid lihtsalt selleks, et vältida eksimist või karistust.

Vastutus tähendab põhjuse ja tagajärje mõistmist

Vastutus ei tähenda minu jaoks ainult oma teo tunnistamist pärast seda, kui tagajärg on juba käes. Sügavam vastutus tähendab oskust märgata põhjuse ja tagajärje seost võimalusel juba enne otsuse tegemist.

Meie sõnad, teod ja ka tegematajätmised võivad midagi liikuma panna ning sageli ei näe me kohe, kuhu nende mõju lõpuks jõuab.

Üks ütlemata jäänud hea sõna võib tunduda tähtsusetu, kuid vahel võis just seda vajada inimene, kes oli oma elus hetkel, kus väike toetus oleks aidanud tal edasi minna. Samamoodi võib terav või alandav lause jääda teise inimese sisse palju kauemaks, kui selle ütleja oskas arvata.

Me ei tea alati, mida teine inimene endaga juba kaasas kannab. Seetõttu ei saa ka oma mõju hinnata ainult selle järgi, kui suure või väikese teona miski meile endale tundub.

Ka vaikimisel on mõju

Tegematajätmist on lihtne pidada neutraalseks: kui mina midagi ei teinud, siis justkui ei vastuta ka mina. Elu ei ole alati nii lihtne.

Kui näeme, et kedagi alandatakse, survestatakse, kiusatakse või teadlikult kahjustatakse ning otsustame vaikida, võib meie vaikus anda sellele käitumisele ruumi jätkuda.

Üks inimene vaikib, teine harjub ning kolmas hakkab arvama, et selline käitumine ongi normaalne. Nii kujuneb tasapisi keskkond, milles me ise ühel päeval elame.

See ei tähenda, et igaüks peaks sekkuma igasse maailma probleemi või võtma enda kanda vastutuse kõige eest. Olukorras, kus meie valikul on päriselt mõju, tasub aga endalt küsida: mida minu tegevus või vaikimine praegu juurde loob?

Me loome üksteise elukvaliteeti

Sageli räägitakse sellest, kuidas inimene loob ise oma elu. Selles on palju tõtt, kuid ainult osa tervikust, sest me ei ela teistest inimestest eraldatud maailmas.

Juhi otsused jõuavad töötajani, töötaja kannab oma seisundi koju, lapsevanema pinge võib kanduda lapsele ning ühe põlvkonna harjumused järgmisele. Seadusandja otsus võib mõjutada korraga väga paljusid, kuid ka täiesti tavaline inimene kujundab ümbritsevat oma sõnade, suhtumise ja väikeste valikutega.

Igaüks meist loob natuke seda elukvaliteeti, milles lõpuks peame kõik koos elama.

Kui muudame ükskõiksuse, liigse kontrolli või alandamise tavaliseks, võib sama keskkond ühel päeval puudutada meid või meie lähedasi. Sama kehtib hoolivuse, austuse ja vastutustunde kohta.

Selles mõttes võib elu toimida nagu bumerang – mitte tingimata müstilise karistuse või tasuna, vaid väga praktilise põhjuse ja tagajärje kaudu.

Tööelu on osa suuremast tervikust

Töökohal tuleb see kõik eriti hästi nähtavale, sest seal on ametlikud rollid, vastutus ja võimusuhted. Töölepingu, ametijuhendi või sisekorraeeskirjaga võib määrata palju, kuid inimese sisemist seisundit ei saa tööpäeva lõpus välja lülitada.

Väsimus, pinge, alanduse tunne või pidev hirm eksida lähevad inimesega koju kaasa. Mõnikord jõuab see edasi liiklusesse, paarisuhtesse, laste juurde või järgmise päeva suhtlemisse.

Seetõttu ei ole töökeskkonna kvaliteet ainult tööandja ja töötaja vaheline küsimus. Töökoht mõjutab ühiskonda palju rohkem, kui ettevõtte tulemuste tabelist välja paistab.

Ülekoormatud ja väga väsinud inimene võib näiteks põhjustada liiklusohtliku olukorra, olla lähedaste suhtes kannatamatum või jääda ilma jõust, mida tal oleks vaja enda ja oma pere jaoks. See, mida ühes süsteemis peetakse ainult töökorralduseks, võib seega mõjutada palju inimesi väljaspool seda süsteemi.

Inimene ei ole vahend tulemuse saavutamiseks

Organisatsioon vajab inimeste tööpanust ja see on töösuhte loomulik osa. Tööpanus ning inimene ise ei ole aga üks ja sama asi.

Inimene ei ole kaup.

Tal on oma elu, tervis, väärtused, piirid, suhted, unistused ja vajadused. Ta ei lakka olemast tema ise ainult sellepärast, et astub tööle, kooli, ametiasutusse või mõnda teise süsteemi.

Inimlikkus ei välista nõudlikkust. Selged piirid, kokkulepped ja vastutus võivad anda turvatunde ning aidata kõigil oma rolli paremini mõista.

Oluline erinevus tekib selles, kuidas neid rakendatakse. Eksimust võib kasutada õppimiseks või alandamiseks, nõudlikkus võib aidata inimesel paremini toimida või muutuda surveks, mis sunnib teda pidevalt üle oma taluvuspiiride töötama.

Kõike ei saa rahaga parandada

Raha on oluline ning õiglane tasu mõjutab inimese elukvaliteeti väga otseselt, kuid raha ei lahenda kõike. Ettevõttel ei pruugi olla võimalik palka tõsta või uusi hüvesid pakkuda, ometi saab muuta seda, kuidas inimesega räägitakse, kas teda kuulatakse, kui õiglaselt jaguneb vastutus ning kas töökoormus võimaldab taastuda.

Ka see, kas probleemi korral hakatakse otsima süüdlast või lahendust, mõjutab otseselt inimese igapäevast töökogemust.

Kuulamine, lugupidav suhtlemine, aus tagasiside ja teise inimese väärikuse hoidmine ei nõua alati suuremat eelarvet. Need mõjutavad aga sisemist seisundit, motivatsiooni ja tunnet, kas inimene tahab sellesse keskkonda oma energiat anda.

Parem keskkond ei pea alati algama suuremast rahast. Vahel algab see inimesest, kes otsustab oma mõju teadlikumalt kasutada.

Inimlikkus ei tähenda nõrkust

Empaatia ei tähenda kõige lubamist ega seda, et raskeid otsuseid peaks vältima. Vahel tuleb öelda ei, kehtestada piir, lõpetada koostöö või nõuda teiselt inimeselt vastutust.

Inimlikkus avaldub selles, kuidas seda tehakse: kas teise väärikus jääb alles, kas teda kuulatakse, kas räägitakse ausalt ning kas püütakse enne näha tervikut või kasutatakse lihtsalt võimalust olla tugevamal positsioonil.

Elu ei jagune alati lihtsalt õigeks ja valeks. Mõni olukord vajab lisaks teadmistele tunnetust, kogemust ning valmisolekut vaadata sama küsimust mitmest küljest.

Seadus võib anda ühe vastuse, sisekord teise ja inimese enda südametunnistus küsida midagi kolmandat. Siis muutub oluliseks oskus näha mitte ainult tänast tulemust, vaid ka seda, mida meie valik loob homme.

Millist maailma me loome?

Mulle meeldiks maailm, kus oleks rohkem empaatiat, vastutust ja rohkem inimest selle sõna kõige paremas tähenduses. Mitte täiuslikku inimest, vaid inimest, kes suudab kasutada oma loomupäraseid võimeid, luua endale head elu, arvestada teistega ning jääda iseendaks ka siis, kui ümbritsev keskkond on heitlik, tormine või segane.

Vastutustunnet ei kasvata lõputu kontroll. Inimene vajab piire ja kokkuleppeid, kuid ka usaldust, võimalust mõelda, eksida, õppida ja tunnetada omaenda mõju. 

Meie ümber olevat maailma ei loo ainult poliitikud, juhid või suurettevõtted. Me loome seda kõik oma sõnade, vaikimise, otsuste, hoolivuse, selle kaudu, mida aktsepteerime, ning selle kaudu, millele otsustame piiri tõmmata.

Kõiki oma tegude tagajärgi pole võimalik ette näha, kuid see ei vabasta meid vastutusest. Vastutus algab hetkest, mil meie valik hakkab mõjutama meid ümbritsevat.

Ja võib-olla veelgi sügavamalt: vastutus tähendab mõistmist, et igaüks meist loob iga päev natuke seda maailma, milles me kõik koos elame ja mille anname edasi neile, kes tulevad pärast meid.