Kahte täiesti ühesugust olukorda ei ole olemas. Samuti ei ole kahte ühesugust inimest. Mingil hetkel jõuab igaüks meist arusaamiseni, et kõige olulisem oskus elus on õppida iseennast tundma.

Kõigile ei sobi samad õpetused ega etteantud lahendused ühtemoodi. Üldisi suuniseid võib jagada, kuid see, mis on inimesele päriselt õige, tunneb ta ära vaid iseendas. Selle eelduseks on valmisolek ennast kuulata – mitte peituda aja jooksul välise surve mõjul kujunenud ego taha. Seepärast on oluline jääda eelkõige inimeseks, mitte lasta egol oma elu juhtida.

Kui soov on olla õnnetu, siis piisab sageli sellest, kui teha täpselt nii, nagu teised ootavad: teenida võimalikult palju raha, uskuda peaaegu kõiki infoallikaid ja kohandada end pidevalt väliste nõudmiste järgi.

Kui aga soov on olla õnnelik, tasub õppida loobuma etteantud egomängudest

Sul ei pea olema pidevalt kuhugi kiire. Sa ei pea tormama liigse raha järele ega veenma ennast, et ainult riiklik kõrgharidus annab oskuse elus hakkama saada. See võib olla rahaliselt kasulik, kuid elukogemus, inimlik tarkus ja sisemised omadused on sageli veel väärtuslikumad. Empaatia, heasüdamlikkus, kaastunne ja armastus ei kao ajas ega majandustsüklites.

Jah, arved vajavad maksmist. Kuid kõik arved ei pea olema suured. Kas palgatööst piisab – see sõltub olukorrast. Liigne rabelemine ei tee kedagi rikkaks ega õnnelikuks, nagu ka pidev kokkuhoid ei loo tingimata rahulolu. Samuti ei pea tööl kogu aeg sahmima ja end ületama. Kõike, mida ei ole otseselt nõutud, ei ole alati vaja teha.

Käskude ja keeldude maailmas on paljudel inimestel keeruline olla. Kui ei tee nii või naa, järgneb karistus – väiksem palk, hüvedest ilmajäämine või muu surve. Nõudmisi esitatakse sageli.

Austusega on aga nii, et seda ei saa nõuda – austus tuleb välja teenida. Kui tööandja ainult käsutab ja keelab, võib töötaja küll kohustusi täita, kuid sisemist lugupidamist selline suhe ei loo. Austus sünnib siis, kui ka juht jääb inimeseks, mitte ei peitu üksnes tiitli või positsiooni taha.

Kui ühel inimesel on halb, mõjutab see varem või hiljem kõiki – kodus, tööl ja igas koosluses. Seda ei pruugi alati kohe märgata, kuid see on olemas.

Paljude ettevõtete mure on see, et esikohale seatakse kasum ja alles seejärel inimene. Tuleb ka ausalt tunnistada, et liigne vara ja asjade kuhjamine ei sobi kõigile. Mõnel juhul kasvab koos sellega ego ning inimlikkus jääb tagaplaanile.

Piisav on piisav. Nii palju, kui on vaja, on küllalt. Rohkem ei ole alati parem

Riiklikus hariduses ei ole iseenesest midagi halba. Kõik sõltub sellest, kuidas inimene omandatud teadmisi kasutab ning milliseks ta inimesena jääb. Kas ta hakkab teistelt nõudma, sest tal on diplom ja „õigus“? Või suudab ta arvestada erinevate vaatenurkadega ja jääda inimeseks?

Varanduse- ja edupõhine kultuur võib inimest muuta. Sageli kasvab ego ja väheneb inimlikkus. Tekib tunne, et ollakse teistest parem või teatakse rohkem. Sellise hoiakuga inimene võib sattuda juhtivale positsioonile ja hakata teisi õpetama või neilt midagi nõudma – sageli ilma valmisolekuta kuulata.

Õpetusi ei ole vaja teistele peale suruda. Oluline on jääda inimeseks ja arvestada ka teistega

Mina ei kirjuta selleks, et kellelegi midagi ette öelda. Kirjutan iseenda jaoks ja nende jaoks, kellele need mõtted võivad korda minna. Ma ei oota selle eest tasu ega pea seda eesmärgiks. Kui kellelgi on vaja, leiame alati viisi – kas tasuta, kokkuleppel või lihtsalt vestluse kaudu.

Ma ei soovita kellelegi, kuidas elada. Pakun vaid erinevaid vaatenurki. Igaüks otsustab ise, milline info teda toetab ja milline mitte.

Sul on oma tõde. Sa tunned selle ära. Kui jääd püsivalt kahtlema ja kaotad kontakti iseendaga, on lihtne sattuda kellegi teise mõju alla.

Tunneta, mis on hea ja õiglane sinule.