Elus juhtub sageli nii, et inimene püüab üha enam kõigest aru saada. Otsitakse vastuseid, lahendusi ja kindlustunnet, lootuses elada rahulikumalt ja paremini. Ka siis, kui elu on väliselt üsna hästi korraldatud, võib sisimas püsida tunne, et midagi olulist on veel leidmata.
Teadmised ja teiste kogemused võivad meid aidata. Ometi tasub vahel peatuda ja märgata, kas vastuste otsimine toob meid iseendale lähemale või viib oma tunnetusest hoopis kaugemale.
Teiste mõtted ja sinu sisemine tõde
Teiste mõtteid lugedes võid hakata neid enda tõeks pidama, märkamata, kas need vastavad ka sinu kogemusele ja tunnetusele. Ometi võib sisemisel tõel olla sama palju varjundeid kui on inimesi, sest igaüks kogeb ja tunnetab elu omal viisil. See, mis kirjeldab täpselt ühe inimese sisemaailma, ei pruugi samal kujul sobida teisele.
Loeme, analüüsime ja teeme järeldusi, kuid ka meie arusaamad muutuvad. Mõni mõte aitab meid teatud eluhetkel, hiljem võime näha sama asja teisiti. Kõike loetut ei pea omaks võtma ega enda elu selle järgi kujundama.
Vahel annab elu märku, et uute seletuste kõrval on vaja ära tunda ka oma hingeigatsus – sisemised soovid, mis pole ehk seni piisavalt tähelepanu saanud. Võid mõista paljusid asju, kuid ikkagi igatseda midagi, millele sa pole osanud nime anda. Siis tasub kuulata, mis on sulle päriselt südamelähedane ja millele tahaksid oma elus rohkem ruumi anda.
Tasakaal sünnib ka tunnetusest
See meenutab köiel kõndimist. Teadmine, kuidas tasakaalu hoida, on abiks, kuid iga sammu juures tuleb tunnetada ka oma keha ja selle liikumist. Üksnes õpetuse meenutamisest ei piisa, kui sa ei märka, mis sinuga parasjagu toimub.
Ka elus on mõistmisel, teadmistel, kogemusel ja tunnetusel oma koht. Vahel aitab pikem kaalumine, teinekord märkad midagi olulist enne, kui oskad seda sõnadesse panna. Tunnetus võib jõuda selguseni kiiremini ja mõnes olukorras täpsemaltki kui pikalt kaalutlev mõte, kuid ka esmase tunde juurde võib hiljem tagasi tulla ja seda lähemalt uurida.
Meil on võimalik kasutada kõiki neid viise, lastes neil üksteist täiendada. Kõike ei pea lahendama ainult mõeldes, nagu ei pea ka iga tunde põhjal kohe tegutsema. Kui õpid märkama, mida olukord parasjagu vajab, ei pea iga sammu enam nii kramplikult juhtima.
Elu ei pea mahtuma kindlatesse raamidesse
Elu toob endaga üllatusi ja ootamatusi. Kõike ei saagi ette teada ega kohe mõista ning selles on ruumi nii avastamiseks kui ka kasvamiseks. Mõni kogemus saab tähenduse alles hiljem, teine jääbki millekski, mida on raske täpselt seletada.
Me võime lahterdada ja määratleda nii palju kui tahame, kuid elu ei pruugi meie loodud raamidesse mahtuda. Kui püüame iga kogemuse kohe tuttava seletusega siduda, võib märkamata jääda see, mis on selles uut või meile endale olulist.
Kõigest ei pea aru saama. Elu kogemiseks ei pea kõike süstematiseerima ega lahtritesse paigutama. Võid tunda rõõmu, lähedust või rahu ka siis, kui sa ei oska lõpuni seletada, kuidas see tunne sinus sündis.
Vahel tekib selgus siis, kui vajadus kõike lahti mõtestada vaibub ja jääb ruumi lihtsalt olemiseks. Sa ei pea igale küsimusele kohe vastama ega igale tundele nime leidma. Võid lubada endal kogeda elu sellisena, nagu see sulle praegu avaneb, ning tunnetada, mida see sinus puudutab.