Need ei ole käsud ega meetodid. Need on peatumispaigad. Hetked, kus saad korraks jääda enda juurde ja vaadata end leebemalt. Tunda, mis võiks sobida just sinu olemusega. Kuula ennast rahulikult. Sa ei pea end sundima ega murdma.

On töid, kus inimene ei saa kunagi päriselt välja lülituda. Isegi siis, kui ruum on vaikne, on sees valmisolek. Nagu peaks iga hetk millelegi reageerima. Nagu rahu oleks ajutine ja kohe võib midagi juhtuda.

Vahetustega töö, vastutusrikkad ametid, olukorrad, kus keegi sõltub sinu kohalolust ja otsustest. Need rollid õpetavad inimest olema tähelepanelik, vastupidav ja tugev. Alguses tundub see loomulik. Hiljem võib see muutuda seisundiks, mis jääb sisse ka siis, kui töö on läbi.

Keha ja meel õpivad elama pinges. Nad õpivad, et maailm nõuab valmisolekut. Ja ühel hetkel on raske vahet teha, millal on töö ja millal on puhkus.

Inimene võib olla kodus, aga ikkagi justkui vahetuses. Ta võib puhata, aga mitte päriselt puhata. Ta võib olla vaba, aga sees on ikka mingi rahutus.

See ei tähenda, et sinuga oleks midagi valesti. See tähendab, et sa oled olnud kaua keskkonnas, mis nõuab rohkem, kui kõrvalt paistab.

Pinge kui harjumus

Alguses on pinge ajutine. Uus töö. Uus vastutus. Uus rütm. Inimene pingutab, et hakkama saada. Ta hoiab end ärksana. Ta on tähelepanelik. See aitab.

Aga keha ja meel õpivad kiiresti. Nad õpivad, et parem on olla natuke pinges kui liiga lõdvestunud. Nad õpivad, et ohutum on hoida ennast kogu aeg koos.

Ja nii muutub seisund, mis alguses oli ajutine, vaikselt püsivaks.

Inimene ei pruugi seda märgata. Ta ei ärka ühel hommikul tundega, et nüüd on midagi valesti. Ta lihtsalt elab nii. Ta teeb oma tööd. Ta täidab oma kohustusi. Ja sees on kogu aeg taustapinge, millega ta on harjunud.

See pinge ei jää ainult tööle. Ta tuleb kaasa koju. Ta on sinuga nädalavahetusel. Ta on sinuga ka siis, kui keegi midagi ei nõua.

Väsimus sees

On väsimus, mis tuleb päevast. Ja on väsimus, mis jääb alles ka siis, kui inimene magab.

See ei ole lihastes. See on sees. Seal, kus inimene on olnud kaua tubli. Seal, kus ta on öelnud endale, et peab hakkama saama.

Selline väsimus ei karju. Ta hiilib. Natuke vähem rõõmu. Natuke rohkem ärritust. Natuke vähem jaksu olla inimestega.

Inimene ütleb endale, et see on normaalne. Et kõigil on vahel nii. Ja tasapisi muutub see seisund taustaks, nagu pidev müra, millega harjutakse.

Aga väsimus ei ole vaenlane. Ta on sõnum. Ta ütleb, et midagi on olnud kaua liiga palju. Ta tuletab meelde, et ka sina oled inimene. Et ka sinul on piir.

Tugevuse hind

Pingelises töös õpitakse olema tugev. Mitte näitama väsimust. Mitte koormama teisi. Mitte jääma seisma.

Alguses on see oskus. Hiljem võib sellest saada ainus lubatud viis olla.

Siis kaob koht, kus inimene saab olla lihtsalt inimene. Ilma rollita. Ilma ootusteta. Ilma vajaduseta midagi tõestada.

Inimene võib hakata uskuma, et kui ta peatub, kukub kõik kokku. Et kui ta laseb lahti, ei saa ta enam tagasi. Et väsimus on nõrkus.

Aga tugevus, mis ei luba olla väsinud, muutub lõpuks koormaks. Ta ei kanna enam. Ta pigistab. Ta hoiab inimest eemal iseendast.

Tugevus ei pea tähendama, et sa ei tunne. Tugevus võib tähendada ka seda, et sa julged end märgata. Et sa ütled endale: mul on praegu raske. Ilma häbita.

See ei tee sind nõrgemaks. See teeb sind ehedaks inimeseks.

Kui töö on sinuga kõikjal

Mõtted liiguvad töö rütmis ka siis, kui vahetus on läbi. Keha hoiab end valmis ka siis, kui uks on juba suletud.

Inimene võib olla koos lähedastega ja samal ajal olla kusagil mujal. Nagu osa temast oleks kogu aeg tööl.

See ei juhtu ühe otsusega. See juhtub harjumuse kaudu. Kui inimene on kaua olnud keskkonnas, kus ta peab olema tähelepanelik ja vastutav, õpib ta seda seisundit kandma ka mujale.

Aga inimene ei ole loodud kandma kogu maailma kogu aeg. Ta vajab hetki, kus ta saab olla ilma rollita. Hetki, kus ta ei pea midagi hoidma.

Piir ei ole vastuhakk. Piir on koht, kus inimene ütleb endale, et ka tema on olemas. Et ka temal on oma ruum.

See piir võib olla vaikne. Sisemine luba endal vahel mitte kanda.

Kuidas sul päriselt läheb

Kuidas sul läheb. Hästi…

Me ütleme seda automaatselt. Sageli ka iseendale.

Aga kui see küsimus jääks korraks õhku. Kui sa ei vastaks harjumuse järgi. Mida sa siis ütleksid.

Võib-olla tuleks vaikus. Mitte sellepärast, et midagi ei oleks, vaid sellepärast, et sa ei ole harjunud seda kohta avama.

See vaikus ei ole tühi. See on koht, kus algab päris toimetulek.

Mitte see, mis teeb sinust tugevama töötaja. Vaid see, mis aitab sul jääda inimeseks ka siis, kui töö on raske.

Ilma ennast kaotamata

Ellujäämine ei pea tähendama ainult vastupidamist. See võib olla oskus märgata, millal oled pinges. See võib olla luba endale peatuda enne murdumist. See võib olla suhe iseendaga ka siis, kui kõik on nõudlik.

Sa ei pea oma elu ümber tegema. Sa ei pea oma tööst loobuma. Sa ei pea muutuma kellekski teiseks.

Aga sa võid hakata vaikselt tagasi tulema enda juurde. Hetkhaaval. Ilma võitluseta.

See ongi päris toimetulek. Mitte see, mis surub edasi. Vaid see, mis hoiab sind elus eheda inimesena.

Kui tunned, et see teema puudutab sind, leiad raamatust „Toimetulek vaimse pingega“ rohkem praktilisi peatumispaiku ja sisemisi soovitusi, kuidas end pingelises rütmis hoida.