On hetki, mil elu justkui toimib, kuid sisetunne annab märku, et miski võiks siiski olla justkui teisiti. Päevad liiguvad edasi, vajalikud asjad saavad tehtud ja väliselt ei pruugi midagi puudu olla. Ometi võib kusagil sügavamal tekkida tunne, et võiks midagi oma elus muuta.
Sellist hetke ei põhjusta tavaliselt üks sündmus. Pigem kujuneb see tasapisi, kui tähelepanu on pikalt olnud suunatud väljapoole ja kontakt iseendaga muutub märkamatult nõrgemaks. Kontakt iseendaga tähendab oma hingesoovide kuulamist. Need on soovid, mis on inimese põhiolemusele omased. Need on tõelised, sest inimene tunneb neid enda sees.
Just sellistes hetkedes hakkab inimene otsima selgust – tunnetama, mida muuta ja keda tegelikult kuulata.
Kui inimene liigub elus edasi liiga kaua iseenda soovide arvelt
Paljud inimesed on harjunud olema tugevad, vastutustundlikud ja kohanevad. See aitab elus palju korda saata, kuid samal ajal võib selline harjumus viia olukorrani, kus liikumine jätkub ka siis, kui sisemine nõusolek enam päriselt kaasas ei ole.
Ühel hetkel muutub see lihtsalt tavaliseks. Nõustutakse teiste ootusi täitma ka siis, kui sisimas on vaikus või kerge vastupanu. Tegutsemine jätkub, kuid kergus hakkab tasapisi kaduma.
Selguse kadumine ei ole märk sellest, et midagi oleks valesti läinud. Sageli tähendab see hoopis seda, et tähelepanu on olnud liiga kaua suunatud väljapoole. Midagi tahab tulla tagasi sinna, kust kogemus tegelikult algab.
Peatumine loob ruumi märgata seda, mis muidu jääb varju
Kui tempo on kiire, jäävad paljud märgid lihtsalt tähelepanuta. Keha annab märku pingest, mõni olukord tekitab rahutust või tekib tunne, et midagi ei ole päris õiges kohas. Kiire liikumise juures ei pruugi neid signaale märgata.
Peatumine ei tähenda loobumist ega allaandmist. See on lihtsalt hetk, kus inimene lubab endal korraks olla seal, kus ta tegelikult on.
Sellises pausis võib esile tulla midagi väga lihtsat. Väsimus, mis on olnud juba mõnda aega olemas. Tunne, et mingi suund ei sobi enam nii hästi kui varem. Või hoopis vaikus, mille sees hakkab tasapisi midagi selginema.
Need märgid ei küsi kohe lahendust. Sageli piisab sellest, kui neid märgata.
Kuulamine aitab märgata seda, mida mõistus üksi ei pruugi näha
Mõistus on väärtuslik tööriist. Analüüs ja mõtlemine aitavad olukordi mõista ning otsuseid teha. Samal ajal ei sünni kogu selgus ainult mõtlemise kaudu.
Enne sõnu on olemas kogemus. Keha ja sisetunne märkavad sageli palju varem, kui mõistus jõuab sellele selgituse anda.
Kui inimene lubab endal seda kogemust kuulata, hakkab tasapisi tekkima usaldus. Mitte ainult mõtete vastu, vaid ka omaenda tunnetuse vastu.
Sealt hakkavad muutuma ka valikud. Mõni suund tundub loomulikum, mõni teine nõuab pidevat sisemist pingutust. Vahel tähendab see ka seda, et mõni automaatne „jah“ muutub rahulikuks „ei“ ütlemiseks.
See ei ole vastandumine teistele. Sageli on see lihtsalt aus „jah“ iseendale.
Kokkuvõtteks
Selgust otsitakse sageli kui kindlat vastust või lõplikku suunda. Tegelikult on see pigem seisund kui lahendus.
See on hetk, kus inimene on iseenda juures ka siis, kui kõik ei ole veel lõpuni lahti seletatud. Sellest kohalolust võib tekkida rahu, mis ei sõltu valmis vastustest ega täielikust kindlusest.
Iseenda juures kohal olemine tähendab hetketunnetusega arvestamist. Selline tunnetus annab inimesele pidevalt infot selle kohta, mis tundub õige ja mis mitte. Just see aitab valida, kuidas edasi liikuda.