Kui sa teed midagi südamest, ausalt ja otse, ilma keerutamata, siis sellel on tõeline tähendus. Sellised hetked annavad elule mõtte. Sügavama tähenduse.

Oluline pole niivõrd hetkede kogumine, et neid taaskord vanana meenutada, vaid pigem kohalolek, mis võimaldab tunda elu ehedust kõikjal.

Elu lihtsalt on. Eluga ei pea pidevalt võitlema. Elu ei saa kontrollida. Elu leiab alati tee.

Niisamuti on ka armastusega. Seal, kus oli armastus, sealt pole ta iialgi lahkunud. Armastuse puudutus ei unune. See jääb. Armastades lood armastust.

Kui sinu tegu on kantud tõelisest armastusest, on see puhas. Midagi, mis on puhas, seda peab hoidma.

Hoides ehedat ja puhast armastust iseenda südames, levib see sinust väljapoole. See justkui nakkab. Inimesed ei oska seda alati seletada, kuid armastuse tunnevad nad alati ära — kas või vaistlikult, alateadlikult.

Armastus annab meile selle, millest sisimas puudust tunneme. Armastus on loomine. Iseenda taastundmine. Äratundmine, et sinust saabki alguse armastus.