On hetki, kus elu näeb väljastpoolt täiesti normaalne välja. Töö saab tehtud, rollid on täidetud, päevad mööduvad. Ja ometi on sees väsimus, mida ei saa välja puhata. Rahutus, millele ei oska nime anda. Tunne, et oled olnud kaua tugev, aga iseenda oled vahepeal kuhugi ära kaotanud.
Just sellest kohast algab raamat “Iseenda juurde tagasi“. Mitte kriisist ega murdumisest, vaid vaiksest sisemisest märguandest, et midagi olulist vajab tähelepanu.
Raamat, mis ei õpeta sind paremaks saama
Autor Tõnu Põldma ei kirjuta õpetajana ega juhendajana. Ta ei paku meetodeid, samme ega kiireid lahendusi. See raamat ei küsi: mida sa peaksid tegema? Ta küsib hoopis: kas sa oled enda juures kohal?
Lugedes tekib tunne, nagu keegi paneks sõnadesse selle, mida sa ise oled ammu tundnud, aga pole osanud väljendada. Tekst on lihtne, rahulik ja inimlik. Siin ei ole survet muutuda – ainult kutse peatuda.
Väsimus ja rahutus kui märguanded, mitte vead
Raamatu algus peatub väsimusel ja rahutusel. Mitte kui probleemidel, mida tuleks parandada, vaid kui sõnumitel, mis ütlevad, et oled olnud liiga kaua iseendast eemal. Väsimus ei ole siin nõrkus. Ta on kutse tagasi. Rahutus ei ole vaenlane, vaid märk, et tähelepanu on liiga kaua olnud väljapoole suunatud.
See vaatenurk on vabastav. Midagi ei ole vaja kohe lahendada. Piisab, kui hakkad kuulama.
Kui süda teab enne mõistust
Edasi liigub raamat kuulamise poole. Mitte mõistuse kuulamise, vaid südame, keha ja tunnete poole. Sinna, kus teadmine ei tule seletusest, vaid kogemusest. Kus hakkad märkama, millal midagi on sinu jaoks päriselt õige ja millal mitte.
Siin tuleb esile üks raamatu keskseid teemasid – tervenemine ei ole parandamine. See on kokku tulemine. Enda erinevate osade lubamine. Tunnete kuulamine ilma hinnanguta. Valguse ja varju koos eksisteerimine.
Elurõõm, mis ei vaja põhjust
Mida rohkem sisemine võitlus vaibub, seda rohkem tekib ruumi. Ruumi hingata. Ruumi tunda. Ruumi olla. Raamat räägib elurõõmust mitte kui saavutatud seisundist, vaid kui millestki, mis saab tekkida siis, kui vastupanu kaob.
See ei ole vali rõõm ega pidev õnnetunne. Pigem vaikne teadmine, et on hea olla seal, kus oled, isegi kui kõik ei ole veel selge.
Olla teistega koos ilma ennast kaotamata
Oluline osa raamatust puudutab suhteid. Kuidas olla inimeste keskel nii, et ei peaks ennast pidevalt kohandama ega loovutama iseennast. Kuidas märgata kohti, kus oled öelnud „jah“ enda arvelt. Ja kuidas aus „ei“ ei ole vastandumine, vaid hool iseenda suhtes.
Siin ei õpetata suhtlemistehnikaid. Räägitakse kohalolust, väärikusest ja selgusest, mis muudab suhted pärisemaks.
Tagasi – mitte endiseks, vaid iseendaks
Raamatu lõpus jõuab ring vaikselt kokku. Tagasi iseenda juurde ei tähenda sammugi tagasi arengus. See tähendab kontakti sellega, mis on jäänud alles kõigi rollide, pingutuste ja ootuste all.
See on raamat, mida ei loeta kiirustades. See on raamat, mille juurde tullakse tagasi siis, kui tunned, et ei taha enam ennast parandada, vaid tahad ennast kuulata.
Kui sa loed ja tunned end ära, siis ei ole sa katki. Sa oled teel tagasi.
Loe raamatut „Iseenda juurde tagasi“ siin →