Kui aus olla, siis võib vahel tunduda, et Eestis on palju rahulolematust. Inimesed on väsinud, murelikud ja sageli ka pettunud. Seda on lihtne nimetada vingumiseks, kuid tegelikult tasub korraks peatuda ja vaadata sügavamale – mis on selle rahulolematuse taga ning kuidas me ise sellesse panustame.

Üks koht, kust alustada, on haridus.

Haridus algab kodust ja kestab kogu elu

Ainuüksi kooliharidus ei loo tervet ega tasakaalus ühiskonda. Me näeme seda enda ümber – inimeste käitumises, vaimse tervise probleemides ja üldises kurnatuses. Haridus ei ole ainult õppekavad ja diplomid, vaid ka see, mida õpime kodus, elukogemuste kaudu ja üksteiselt.

Kodune kasvatus, lapsevanemate oskus ja soov toetada last elus hakkama saamisel on määrava tähtsusega. See ei tähenda ainult rahatarkust, vaid ka eneseväärtustamist, oskust kuulata iseennast ning ära tunda, mis teeb päriselt õnnelikuks.

Vanemad tahavad oma lastele parimat ja enamasti teevad nad seda heast südamest. Samas ei pruugi see, mis tundub õige ühele, sobida teisele. Laps ei vaja niivõrd sundi, kuivõrd toetust, kuulamist ja julgustust iseenda tee leidmisel – olgu see huviringide, õpingute või tulevase elukutse valikul. Hea sissetulek ei taga automaatselt rahulolu eluga. Lisaks materiaalsele kindlustundele vajab inimene ka tähendust ja hingetoitu.

Piisav on piisav

Me ei pea kogu aeg kellegagi võistlema ega ennast pidevalt ületöötamise hinnaga tõestama. Ühiskonnas on küllalt palju survet olla edukas ja jõukas, kuid see ei pruugi sobida kõigile. Mõnele võib liigne rikkus või lõputu pingutus osutuda hoopis koormavaks ja tervist kahjustavaks.

Ületöötamine toob sageli kaasa läbipõlemise, unehäired, ärevuse ja depressiooni. Need ei puuduta ainult ühte inimest, vaid mõjutavad ka tema lähedasi ja kogu ühiskonda. Hoolitsedes enda tervise eest, hoolitseme tegelikult ka teiste eest.

Tervis ja oskus õpitut rakendada

Paljud rahulolematuse põhjused on seotud tervisega. Näiteks depressioon võib võtta inimeselt jõu ja motivatsiooni, muutes igapäevaelu raskeks. Abi otsimine ei ole nõrkus, vaid vastutus – nii enda kui ka teiste ees.

Samas on tõsi, et madalam haridustase võib piirata inimese võimalusi ja suurendada ebakindlust. See ei tähenda, et kõik peaksid omandama kõrghariduse, vaid pigem seda, et igal inimesel võiks olla võimalus õppida paremini majandama, tegema teadlikumaid valikuid ja valmistuma ootamatusteks.

Kui säästmine ei ole võimalik, ei aita süüdistamine. Küll aga on aus küsida, kas riigi tasandil saaks midagi teha paremini ja inimlikumalt.

Elukeskkond algab meist endist

Hea elukeskkond ei tähenda ainult taristut ja majanduskasvu, vaid ka seda, kuidas me üksteisega käitume. Väikesed asjad loevad – naeratus, tervitus, abivalmidus. Need ei maksa midagi, kuid annavad palju.

Viisakus ja lugupidamine saavad alguse kodust. Olles eeskujuks oma lastele, loome väärtusi, mis kestavad kauem kui ükski reform.

Me ei pea alati sekkuma

Inimesed on erinevad ja kõigil on oma vaated. Oma tõekspidamiste jõuline pealesurumine ei muuda maailma paremaks, vaid loob vastupanu ja väsitab. Tarkus peitub oskuses arvestada võimalusega, et ka meil endil ei pruugi alati õigus olla.

Ajalugu ja tänapäev pakuvad piisavalt näiteid sellest, mis juhtub siis, kui keegi usub end olevat eksimatu.

Diplom ei õpeta õnnelikuks olemist

Haridus ja teadmised on väärtuslikud, kuid need ei tee inimest teistest paremaks ega garanteeri rahulolu. Oluline on oskus kohaneda, mõista iseennast ja teisi ning leida tasakaal mõtlemise ja tundmise vahel.

Elu ei mõõdeta lõpuks mitte omandatud diplomite, vaid kogetud tunnete, suhete ja tähenduslike hetkede kaudu.

Muutus algab vaikselt

Eesti vajab arengut ja koostööd, mitte pidevat vastandumist. Muutus ei pea olema vali ega agressiivne – sageli on see kõige mõjusam siis, kui see algab inimesest endast.

Ma ei väida, et mul on kõiges õigus. Igaüks meist eksib ja õpib. Oluline on püüda olla hea inimene, hoolida oma tervisest, lähedastest ja ümbritsevast maailmast.

Nagu vanarahvas ütleb: tee põrgusse on sillutatud heade kavatsustega. Seepärast tasub alati peatuda ja küsida – kas see, mida ma teen või pooldan, loob päriselt head ka teistele?